Teisipäeval 25. aprillil said Tartu Kivilinna Kooli väikesed professorid ja noored akadeemikud osa looduspäevast Taevaskojas ja Kiidjärve sipelgariigis.
Looduspäeva viisid läbi toredad RMK retkejuhid Lisete ja Epp.
1.-3. klasside väikesed professorid õppisid tundma metsasipelgate ehk kuklaste elu.
Läbi aegade on sipelgaid imetletud nende töökuse ja koostöövõime pärast. Saime teada, et maailmas on umbes 7600 sipelgaliiki ning Eestis elab 38 sipelgaliiki, kellest tuntumad ongi metsasipelgad ehk kuklased.
Väikestele professoritele räägiti huvitavaid fakte laanekuklaste pereelust, sõjategevusest, karjapidamisest ning ehitustegevusest.
Saime teada, et sipelgad on ühiselulised putukad, kes elavad suurtes kolooniates ja igal liikmel on oma ülesanne.
Sipelgaema ehk kuninganna võib elada kuni 30 aastat ning veedab kogu oma elu munedes, aga isassipelgad hukkuvad pärast pulmalendu või siis söövad töösipelgad nad ära. Töösipelgad koguvad toitu ja kasvatavad noori sipelgaid ning sõdurid kaitsevad pesa ja varuvad töölisi.
Huvitav oli see, et sipelgapesades elavad veel varusipelgad. Need on sellised sipelgad, keda söödetakse paksuks, et talveks toitu jätkuks.
Räägiti ka sellest, kuidas sipelgad lehetäifarme peavad: laanekuklased karjatavad lehetäisid nagu inimesed lehmi, kuid piima asemel lüpsavad sipelgad lehetäide magusat nestet. «Sipelgas masseerib oma tundlatega õrnalt lehetäi tagumikku, kuni too väljutab nestetilga“. Talveks viivad sipelgad lehetäid enda pesa põhja ja neist saavad juuretäid.
Saime teada, et sipelgad varastavad kuldpõrnikate vastseid, limpsivad nende pealt vedelikku ja jäävad sellest "purju" ning sipelgate vaenlasteks on pruunkaru, metssiga ja linnud.
4.-9. klasside õpilastele ehk noortele akadeemikutele oli looduspäeva teemaks „Taevaskojad“.
Taevaskoda olevat koda, mille põrandaks on jalge all olev murukamar, seinteks ühel pool liivakivijärsak ja teisel pool tihe metsamüür ning katuseks pea kohal lapike sinitaevast. Öeldakse, et loodus ise on ehitanud pühakoja.
Noortele akadeemikutele räägiti põnevaid legende, mis on seotud nii Ahja jõe kui ka Taevaskodadega.
Seisime üheskoos Ahja jõe kaldal, mis on Emajõe lisajõgi ning vaatasime Saesaare hüdroelektrijaama. Saesaar on oma nime saanud saare järgi, kus vanasti toimus pidevalt saagimine. Legendi järgi saab aga Saesaare paisust alla visata kõik oma pahed ja halvad harjumused ning need kaovad igaveseks.
Matkarajal nägime ühte kõige esimesi kevadisi seeni, milleks on verev karikseen. Verev karikseen ei kõlba süüa, aga teda võib kasutada kodu kaunistamiseks.
Samuti nägime puude otsas kasvamas pikka habesamblikku. Pikk habesamblik on äärmiselt tundlik õhusaaste suhtes ning kasvab ainult puhtas keskkonnas okaspuude küljes. Kes julges, see sai maitsta habesamblikku. Habesamblik on mõrkja ja kibeda maitsega.
Sattusime matkarajal sõpruse väljakule, kus kasvavad kõrvuti kaks mändi- üks on kuivanud ja teine mitte. Räägitakse, et kui oled sõpruse väljakul ning kallistad oma sõpra, siis see sõprus kestab igavesti.
Tegime peatuse Emalätte koopa juures, mis asub Väikeses Taevaskojas. Koobas oli enne varisemist suudmeosas üle kahe meetri kõrge ja 8 meetrit lai. Koopa sügavus oli 14 meetrit. Koopa lõpuosa läks üle kitsaks, läbipääsmatuks tunneliks, mille lõpus algas allikas.
Allikaveel usutakse olevat raviv toime: see parandab silmanägemist, mõjub soodsalt pereõnnele ja kes seitse korda peseb allikaveega oma nägu, muutub 7 aastat nooremaks. Kahjuks aga, 27. juunil 2013 varises koobas loodusjõudude toimel sisse. Koopasse küll ei saanud, aga jahedat ja puhast allikavett saime küll juua.
Suure- Taevaskoja juures vaatasime kaunist liivakivipaljandit, mis on 20 meetri kõrgune. Seal läheduses on aga suured kivid, mida kutsutakse salakuulajakivideks. Legendi järgi muutis Vetevana salakuulajad kiviks. Räägitakse ka legende jõe põhjas olevatest väikestest mustadest kividest. Kui sa leiad jõest musta kivi ning kannad seda endaga paar nädalat kaasas, siis kõik sinu haigused lähevad musta kivi sisse ning saad haigustest lahti. Kivi aga pead tagasi tooma, kust sa ta leidsid, muidu ei lähe haigused sinu juurest ära.
Suure- Taevaskoja liivakivipaljandites nägime palju kaldapääsukeste pesasid, kes olid oma pesad teinud sirge rivina liivakivi sisse. Saime teada, et liivakivikihid on erineva tugevusega ning kaldapääsukesed teevadki oma pesa sellesse kihti, mis on pudedam.
Edasi jalutades Väikese- Taevaskoja juurde imetlesime 10 meetri kõrgust liivakivipaljandit. Saime teada, et legendi järgi elab seal koopas neitsi, kes koob kangastelgedel ning kes tuleb koopast välja ainult üks kord aastas- jaaniööl. Kel õnnestub sel ööl teda näha, see leiab endale kaaslase.
Teise legendi järgi elab aga seal koopas Vetevana koos surnud hingedega. Veel räägitakse, et kes sinna koopasse läheb, see jääb kas pimedaks või läheb hulluks.
Väikeses- Taevaskojas nägime ka jäälindu lendamas ning saime teada, missugust lindu kutsutakse „köstriks“. Selleks on vesipapp. Vesipapp on vapustav lind, sest ta otsib endale toitu jõest, joostes vastuvoolu mööda jõepõhja.
Oli üks ütlemata tore, huvitav ja hariv looduspäev.